KAS HÜPE TUNDMATUSSE VÕI NÕIDUSLIK MUUTUS?
Teeme alustuseks selgeks, mida tähendab mugavustsoon.
-
See on teatav ruum, kus meid ümbritsevad tuttavad inimesed, kohad ja olukorrad ning kus me kogeme harjumuspäraseid tundeid.
-
Kõik, mis toimub mugavustsoonis, on meile hästi tuttav.
-
Need on harjumuspärased tegevused ja tegevuste tulemused.
Mugavustsoonil on üsna konkreetsed piirid, millest alates see tsoon lõppeb.
Mõnel inimesel on see piir madal, justkui piiritähiseks püstitatud aed, teistel aga kõrge nagu betoonmüür! Mina nimetan seda piirialaks.
Kui tegemist on madala, vaevumärgatava läbipaistva piiriga, siis on sellest ka lihtsam üle astuda. Kuid kui piiriks on kõrge müür, siis tuleb mugavustsoonist väljumiseks teha tõsiseid jõupingutusi.
Mugavustsoonist saab väljuda kahel moel:
-
enda eluga RAHUL olevad inimesed otsivad võimalusi, kuidas seda veel huvitavamaks, värvikamaks ja kirkamaks muuta (eesmärgi saavutuse, edu nimel)
-
RAHULOLEMATUD inimesed peavad aga oma probleeme lahendama (hirm, probleemi vältimise nimel)
Esimene rühm inimesi ei vaja soovitusi, nende ohutase mugavustsoonist väljumisel on minimaalne.
Teise rühma kuuluvad inimesed aga peavad mugavustsoonist väljumise hoolikalt läbi mõtlema! Nad peavad kaaluma, millises suunas ja mil määral tasub mugavustsoonist väljuda, et see samm ei lõppeks läbikukkumisega.
Mugavustsoonist ei ole lihtne väljuda. See on valulik protsess!
Kuid kui mugavustsooni piirid on ületatud, astub inimene täiesti uude maailma.
Maailma, millest ta varem midagi ei teadnud!
See on saladus, ime, võlujõud ja tõsine muutumine!
On neid, kes ei taha oma mugavustsoonist väljuda, sest neil on seal väga hea olla. Teised, olgugi et nad ei tunne end mugavustsoonis hästi, kardavad sealt väljuda, sest väljas võib olla veelgi halvem!
Mugavustsoon EI TÄHENDA seda, et seal on HEA või HALB olla. See tähendab, et inimene EI TAHA sealt väljuda.
Igas mugavustsoonis tekib PSÜHHOLOOGILISE KAITSTUSE tunne.
See on see hetk, mil me väljendame rahulolematust oma töökohaga, kus me peame päevast päeva puutuma kokku vaevatud töökaaslaste, terroristist ülemuse ja üliigavate töökohustustega…
Me teame väga hästi, millal keegi saab koosolekul peapesu või kui ebameeldiv on see, kui töökaaslased sind jälle alt veavad, KUID see kõik on etteaimatav ja tuttav!
Ükski asi ei meeldi, miski ei tekita rõõmu ja rahulolu, KUID kõik on tuttav ja ennustatav, järelikult ka vastuvõetav…
Astu üks samm mugavustsooni piirist üle ja leiad end hoopis teisest maailmast.
Võõrad inimesed, võõrad toimetused, teistsugused tuuled, tundmatud mängureeglid…
Ja sa ei tea, mida sellises olukorras teha…
Mis tegelikult mugavustsoonist väljumine tähendab? On need SOOJAD MUUTUSTE TUULED, mille suunas oled pööranud näo, tundes meeldivat värinat, ärevust ja valmisolekut mägesid liigutada? Või on see KOHUTAV TORM, mille ulu eest tahaksid varjuda keldrisse, ukse enda järel sulgeda ja selle ette veel kummuti lükata?
Iga inimese jaoks on see erinev. Ja otsustate ainult teie!
Selleks et otsus oleks kergem vastu võtta, panen siia ühe väga huvitava eksperimendi tulemus:
XIX sajandil oli tehtud teaduslik eksperiment, mis kirjeldas elava konna keevas vees aeglast keemist.
Eksperimendi mõtte oli, et kui konn pannakse keeva veesse, siis hüppab ta kohe välja.
Kuid aga panna ta külma vette ja aeglaselt soojendada, siis ei taju konn ohtu ja sureb aeglaselt.
Me harjume kõikidega väga kiiresti.
Hüppa välja siis, kui sul veel jõudu on!
